Enne 1971 olid parimad adraterad Kvernelandi adraterad, kus tera ja peitel olid valmistatud ühest tükist. Kui peitli osa kulus, tuli välja vahetada kogu tera. 1971. aastal hakkas aga Kverneland tootma uut lahendust: eraldi tera ja selle peale kinnitatud ümberpööratavat peitlit. Uus lahendus võimaldas kulutada peitli mõlemat otsa ning jätta terale omaette eluea. See oli pöördeline ja kuluefektiivne idee.
Võimsamad ja kiiremad traktorid: uued väljakutsed
1960-ndate lõpus hakkasid põllumehed kasutama võimsamaid ja kiiremaid traktoreid, mis tekitasid terale ja peitlile märksa suuremaid koormuseid. Vanemad adraterad ei töötanud enam nii hästi kui vaja ja oli ilmne, et midagi on vaja ette võtta. Turg vajas adratera, mis töötaks hästi ka uutes muutunud oludes. Arendusosakond hakkas otsima võimalikke täiustusi. Lauale toodi palju ideid ja prototüüpe, kuid ülesanne osutus väga keeruliseks.
Kvernelandi arednusosakond töötamas esimese pööratava peitli disaini kallal 1970 aastal
Sobiliku toote leidmise peale kulus palju töötunde, mille käigus tehti ka arvukalt põldkatseid, kuid erilist edu ei saavutatud: toode oli liiga paks, mulda tungimine ja stabiilsus olid halvad.
Katsetati lainelisi terasid ja ribilisi servasid, kuid ka need ei lahendanud midagi. Tegelikult nii kulumine kui ka vastupidavus muutusid hoopis halvemaks.
Ja siis…ühel päeval, turgatas idee. Olav Njå’l, arendusosakonna direktoril, tuli meelde Kvernelandi hobuadral kasutusel olnud kaheosaline tera, mille nimi oli Odin. Sellest hetkest hakati disainima kaheosalist tera traktori atrale. Odin adral oli valatud tera, millel oli sepistatud terasest peitel. Ideeks oli selle põhimõtte rakendamine traktori adral ja optimeerida seda uute tootmise meetoditega. Joonestamise käigus tekkis mõte kujundada peitel pööratavaks. See täiendav omadus annab kasutajale võimaluse kulutada metalli palju rohkem ja lisab sama raha eest saadud väärtust.
Arnold Furre, tehase laboratooriumi juht, nägi pööratval peitlil suurt potentsiaali ja eraldas idee väljatöötamisse suured ressursid. Kvernelandi insenerid märkasid kohe, et uus peitel läheb väga hästi maasse ja muudab adra põllul väga stabiilseks. Just see on omadus, mis on toitnud Kverneland brändi edu.
Piirkondlik karastamine veelgi paremaks vastupidavuseks põllul
80-ndate alguses otsis Kverneland võimalusi pöörtava peitli täiendavaks parendamiseks. Kuni selle ajani karastati kogu peitel ühtlaselt, mis aga tähendas, et purunemiste vältimiseks kinnituspoltide ümbruses, tuli kõvadust piirata. Uue tootmisliini ehitamise käigus töötasid insenerid aga välja uue karastamise meetodi, mida nimetati piirkondlikuks karastamiseks. See meetod võimaldab anda peitli otstele suure kõvaduse, jättes kinnituspoltide ümbruse pehmemaks. See uus karastamise meetod aga tähendab, et Kverneland saab karastada peitli otsad kuni 57 Rockwellini, mida ei saa konkurendid teha, kuna sel juhul puruneb peitel kinnituspoltide juurest.
Infrapuna kaamera: termotöötlus
1. Suure kõvadusega kuluvad alad.
2. Ala poldiaukude ümbruses on sitke, et vältida purunemisi.
